Ecsperiment

fringe is seriously getting better and better every day.

i don’t want to call peter/olivia my rebound couple. but they sort of are.

<3

mul on nüüd nii palju vaba aega käes, et ma lausa pean selle kulutama meme’idele

võtsin selle jälle liina blogist.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?

Ei.

2. Millal viimati nutsid?

Kolmapäeval “Kaalust alla” saate finaali vaadates, kui see võitja andis oma treenerile kimbu punaseid roose. Lahinal.

(more…)

RIP J. D. Salinger.

you were my first.

ma ei suuda uskuda, et ma selle sessi üle elasin

põhimõtteliselt ma pean ikka geenius olema.

ma nägin täna unes, et ma abiellusin edgar savisaarega. tegelt?!

eilne mimicry kontsert plink plongis oli sõna otseses mõttes elu reiv!!!!!

ma mäletan ainult seda, kuidas m kogu aeg meile kõigile kõrva karjus: “SEDA MUUSIKAT EI OLE OLEMAS!”

ja et ka meie, kel meil õnneks õhtu eel piisavalt kõrgele tõusis, irregulaarselt ja illegaalselt kohale otsustasime liuelda. ning seda kõike ainult tänu FOOKUSELE

ja kuidas me kiirelt ja sihikindlalt deliiriumini jõudsime.

võimatu kirjeldada. võimatu.

aaaaaaaaaah

ükspäev oli ujula garderoobis terve kamp 3. klassi tüdrukuid, kes läksid parajasti ujumistrenni. auras on miskipärast pooled kapid nii kitsad, et sinna mahub põhimõtteliselt ainult üks saabas nina ees sisse; teine pool kappidest on aga enam-vähem normaalse suurusega. loomulikult oli väikestele tüdrukutele antud kitsad kapikesed (sest ega vastupidiselt suurtele tüdrukutele ei ole väikestel tüdrukutel ju suuri kappe vaja – ON!!!). minu kõrval riietas end parasjagu üks naine, kes oli kohe lahkumas, kuid kellel oli suur kapp, ning kuuldes seda, kuidas tüdrukud kriiskaval häälel kurtsid, et neil on niiiii väikesed kapid, otsustas ta neist ühe käest kõva ja selge häälega küsida: “kas sa tahad suurt kappi? vahetame siis võtmed ära.”

tüdruku rõõmul polnud muidugi piire. kui tema klassiõed pärast küsisid, et kust ta suure kapi sai, siis too tüdruk ütles, et üks hästi, hästi hea naine andis talle.

paar tundi hiljem, kui olin ujumise lõpetanud ning panin viimaseid riideid selga, sisenes garderoobi järjekordne 3. klassi tüdrukute kamp. loomulikult alustasid nad juba ukselt kriiskamist, et miks neile kõigile väikesed kapid anti. tõmbasin mütsi otsustavalt pähe ning vaatasin valgustunud pilgul oma suurt kappi. ma tundsin, kuidas mu suunurgad sülle kukkunud karmavõla vähendamise võimalusest võbelema hakkasid. võtsin kapivõtme pihku, pöörasin ümber ja küsisin oma selja taga seisvatelt väikestelt tüdrukutelt: “kes tahab minu suurt kappi?”

tegin seda ainult sellepärast, et saaksin aura uksest väljudes ette kujutada, kuidas see tüdruk igale uuele garderoobi sisenevale klassiõele seletab, kuidas üks hästi, hästi hea naine talle suure kapi andis.

tyrol: “what do we do now?”

kara thrace: “same thing we always do – fight them until we can’t.”

maivõienam!!!

saabusin just äsja marten kuninga kontsertõhtult genklubist ja mul on täiestiiiiiiii üle võlli visanud!

ma ei saa enam tagasi hoida, et—

ta kõnnib täpselt nii nagu sina

ta seisab täpselt nii nagu sina

ta räägib täpselt nii nagu sina

ta ütleb neid samu asju mida sina

ta ütleb neid samu asju mida sina ütlesid täpselt nii nagu sina neid ütlesid

ta istub täpselt nii nagu sina

ta naeratab täpselt nii nagu sina

ta liigutab täpselt nii nagu sina

ta on täpselt selline geenius nagu sina olid…

oled… kusagil kaugel endiselt

ainult et… sa laulsid nii kohutavalt, et ma ei suutnud kunagi naeru tagasi hoida, ja sa küsisid siis muiates “what?”

nagu sa ei teaks

last year will probably go down in history as the year i took notoriously few photos.

nevertheless, here it is – my year in pictures. such as it was.

to my keepers.