just panin telefonitoru ära ja olen k juures ja jään ööseks.
kõik on allright. ootate kindlasti mingit üllitist aga alati kui netti
saan on kas väga hilja öösel või mul ainult 10 mintsi aega kirjutada.
selle tõttu pole ka eriti sulge mis jookseks. see ei tähenda muidugi et
poleks tohutult uusi emotsioone ja kogemusi ja asju millest kirjutada. on
küll.
pariis on suur ja ilus. pühapäeval käisime t-ga notre
dame’i tornis ja vaatasime seda kella ja kogu pariis oli peopesal. vaatan
küll et kuidas on ikka suudetud ehitada selliseid ilusaid ehitisi ja asju
ja mõtlen tihti neil hetkil isa peale ja selle peale kuidas tema kõike
seda vaataks ja hinnata oskaks ja kuidas ma tahaks et ta siin oleks. püüan
ja püüan vaadata tema pilgu läbi ja ikka ja jälle kukub üritus läbi, sest
olen liig mõistmatu ja ignorantne.
