Pariisis jätkuvad kuumatemperatuurid ja kui, siis vaid üheks päevaks
langeb temperatuur alla 25 kraadi, et siis järgmisel päeval jälle tõusta.
Hoovides kastavad teksades mehed kõrbenud muru ja vesi jookseb mööda
kõnniteed alla rentslisse. Telekas on uudistelõigud vanadekodudest, kus
hoolitsevad õed kallavad vanainimestele iga 15 minuti tagant vett
klaasidesse ja intervjuus ütleb murelik vanadaam, et arst käskis juua see
on hädavajalik. Hommikusöögi ajal tuleb raadiost teade, et kuumus jätkub
ja sellega koos kasvab ka Pariisis õhu saastatus. Oleme kõik siin värske
õhu otsinguil. Metroo haiseb higi järele ja lapsed nutavad.
Samal ajal aga tantsivad neegrid 19. linnaosas aafrika trummide saatel
murul elujõulist neegritantsu ja mis sellest, et kui nad sealt pargist
välja lähevad, ei ole neil võib olla korralikku tööd ega süüa ega aafrika
liiva jalge all, siin praegu ja nüüd me tantsime ja trummid põmmutavad
bum bum bumm taevani, kus on päike…
Mida ma peaksin teile ütlema Pariisi kohta kui jäänud on veel 9 päeva?
Ma ei tea..
Vaatamata kõigele heale ja halvale mis siin on, on ometi see linn ja
tema tänavad mulle koduseks saanud. Tundub nagu poleks olemas olnudki
seda aega, kus ma ei teadnud, mis need arrondissements’d on või kuidas nad
teokarbikujuliselt Pariisi keskelt väljapoole jooksevad. Tundub nagu
oleksin kogu aeg teadnud, et kui La Villette’i välikinno tahad minna,
pead võtma La Muette’ist 9 liini ja vahetama République’is selle 5 vastu,
suunaga Bobigny, kuni Parc de Pantin peatusesse. Tunnen nagu ma teaksin
juba aastaid seda Rue de la Pompe’i puuviljaturgu 16. linnaosas, kust
alati kirsse ostes noormees mult naeratades küsis kas neid mädanenuid? sest
ainult neid mahlaseid ja hästi hästi valmis me kogu aeg tahtsimegi.
Samuti tead sa nüüd, et Ternes’i Fnac on suurem ja parem kui Champ-Elysées’
oma ja et Virgin Megastore’is on kuuest CD-mängijast 4 katki. Ning mitte
kunagi ei sea sa oma teekonda nii, et sa peaksid Montparnassil
metrood vahetama, sest seal maa all metroode rägastikus kõnnid sa pool
tundi enne kui soovitud platvormile jõuad. Ja iga õhtu läksid sa magama
kuulates Nostalgie raadiojaama…
Kuigi siit ei leia te ilmselt enam seda Pariisi, mida te tunnete
filmist või olete kuulnud laulust, leiate te ometi siit kõik need tornid ja
monumendid, mida te juba koolis suure Prantsusmaa kohta õppisite ja nad
on täpselt nii võimsad nagu te endale pilte vaadates ette kujutasite ja
rohkemgi veel; ka jalutavad tänaval sulle vastu tviidist seelikuis
perenaised, käes see pikk Pariisi sai, mille nad on ostnud nurgapealt
pagaripoest, kus töötab ja küpsetab tõeline pagar mütsiga ja pagariäri
kõrval on lihakarn, kus on vuntsidega lihunik, kes su silme all sulle sea
tükkideks lõikab ja tal on 17-aastane poeg, kes iga päev liha tagaruumist
kohale tassib ja sa näed, et ta peas on mõtted suuremad ja ilusamad kui
see lihakarn. All keldrikorrusel elab tõesti igas majas concierge ehk majahoidja,
kes on juba vana ja sussides ja vabalt võib ta nimi olla Madam Moor. Väikesed
prantsuse lapsed on ilusad ja räägivad kergelt oma väikese häälega
keerulist ja nurgelist keelt. Restoranis on kelnerpoisid kellesuguseid
mitte kusagil mujal maailmas ei leidu ja tihti juhtub, et kohtad soniga
pariislast, kes on uhke, et ta on põline pariislane ja ütleb seda ning
kohendab jakiäärt.
Ja kõik see ajalugu su ümber…
Hiljem, kui lumi tuleb maha ja ma vaatan aknast kuidas langevad helbed,
tuleb mulle võib olla meelde see palav linn täis tänavamuusikuid, kes
jooksevad ühest metroovagunist teise vedades enda järel kitarre,
saksofone, akordioneid ja kontrabasse ning kes on tihti mustad ja
kasimata, määrdunud riietega ning vanad ja väsinud ja kui nad oma
plastmasstopsikutega raha korjates pingiridade vahel ringi käivad,
mõtled sa, et nad lähevad ja joovad selle raha maha, mängivad selle
raha maha või teevad sellega veel midagi kohutavamat, kuid ometi
tõuseb su käsi otsima taskust viimaseid münte ja sa annad neile 50 santiimi,
sest sa saad äkitselt aru, et muusika on see, mis teeb nad nii kordumatult
ilusaks ning meid paremateks inimesteks…
